Sinisilmne mees

Ühel tuulisel sügishommikul, pargis kõndides,
kohtasin üht kena sinistesilmadega noormeest.
Sain kohe tema pilgust aru, et kõik ei ole korras.
Ta nägi välja nii kurnatud, ma lihtsalt kallistasin teda
ja ütlesin :'' Ühel päeval saab kõik korda!''
Ta vaatas oma siniste silmadega mulle otsa.
See pilk, mis mulle otse südamesse tungis,
tegi tohutut valu. Tundsin just, kui kellegi käed
mu südame kokku oleksid pigistanud.
Tahtsin lihtsalt teda tõugata ja ära joosta
aga ma ei suutnud.
Ma ei suutnud teda sinna üksi jätta.
Ta võttis oma külmade kätega mu käest kinni
ja tõmbas mind pingi juurde.
Vaatas mulle endiselt otsa ja ütles:''Istu, kui sul
kiire pole?''
Vastasin:''Ei, ei ole.''
Ta istus minu kõrvale, võttis kinni minu paremast käest,
pani selle enda rinnale ja küsis:''Tunned seda valu?''
''Seda piina, mis mind tappa tahab?''
Ma olin segaduses ja ei osanud midagi vastata.
Ta vaatas jälle oma küsivate silmadega mulle otsa.
Siis vastasin:''Jah, tean mida tunned.''
''Oled segaduses ja löödud.''
''Sinu sees on valu mis närib hinge.''
''Tahaksid karjuda kogu maailmale, kuidas sa
neid vihkad.''
Ta karjus:''Lõpeta!''
Ehmatasin ja vaatasin talle otsa.
Tema kristallsinistest silmadest voolasid välja pisarad.
Pisarad, mis mul meelest ei lähe.
Pisarad, mis kummitavad mind päeval, kui öösel.
Ta tõusis ja lahkus. Ta ei vaadanud kordagi tagasi.
Lihtsalt kõndis ja nuttis...
Tema silmist voolasid pisarad ojadena.
See ei lähe mul kunagi meelest.
See jääbki mind piinama...
Ma ei saa kunagi teada, mis tast sai ja mis tegelikult oli...