Sügisõhtul mööda uinuvat metsa
jalutsain kord ja mõtlesin...
Kas olla või tõmmata siit ilmast lesta...
Silmis pisarad voolasid
ja südant odad noolisid
ei olnud sind, kes must natuke hooliks.
Sind, kes pühiks pisarad.
Sind, kes natuke kallistaks.
Sind, kes südant soojendaks.
Ehk kunagi... ülejärgmises elus
leian ma sinu juurde tee,
et olla koos, et poleks valu,
et oleks armastus ja rahu.
Joelilt Gelikale
06.09.2007
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar