Inimeselt, kes mulle väga kallis....

Sügisõhtul mööda uinuvat metsa

jalutsain kord ja mõtlesin...

Kas olla või tõmmata siit ilmast lesta...

Silmis pisarad voolasid

ja südant odad noolisid

ei olnud sind, kes must natuke hooliks.

Sind, kes pühiks pisarad.

Sind, kes natuke kallistaks.

Sind, kes südant soojendaks.

Ehk kunagi... ülejärgmises elus

leian ma sinu juurde tee,

et olla koos, et poleks valu,

et oleks armastus ja rahu.

Joelilt Gelikale

06.09.2007

Printsessist (A) Sai Tõeline Saatan (6)

...Tüdruk muutus ja muutus.
Talle tekkisid sarved, see järel tiivad ja siis
see kibestunud viha.
See viha, mis tahtis ta lämmatada...
....Seda viha tundis tüdruk umbes 25 minutit.
Siis sai ta aru, et ta on ju harjunud haiget saama.
Ta sai aru, et nii peabki olema.
Tüdruk ütles endale:'' Ei mingi Printsess enam!!!''
''Saatan olen ja muud midagi''
Nii saigi Printsessist kibestunud Saatan.
Aga, kes teab, vb tuleb Saatana ellu keegi,
kes tema südame taas üles soendab...

Kuidas Sai Gellyst Printsess (A)

Ühel ilusal päeval, tutvus Gelly, ühe väga kena ja toreda noormehega.
Ta pole selle noormehega kunagi kokku saanud.
Nad suhtlesid väga tihti msn-is.
To noormees sai Gellyle väga lühikese ajaga väga kalliks.
See lõbusa jutuga noormees ütleski, et Gelly on Printsess (A).
Rumal tüdrukuke oli õnnelik ja arvas, et noormees tõesti hoolib temast.
Ta ei tahtnud ju midagi peale sõpruse ja mõistmise.
Kuni eilseni oli noormees tüdruku silmis Prints,
kellest hoolida.
Prints, kelle pärast muretseda.
Inimene kelle pärast nutta, kui tal halvasti läheb.
Rumalukke aga arvas, et ka temast hoolitakse nii nagu tema hoolis,
kuid ta eksis, eksis rängalt.
Tüdruku tuju muutus automaatselt. Tema soojast südamest
sai külm ja tundetu kivi lamakas.
Ta ei hoolinud millestki.
Ta sai aru, et teda on altveetud.
Tüdruk hakkas muutuma....

Sinisilmne mees

Ühel tuulisel sügishommikul, pargis kõndides,
kohtasin üht kena sinistesilmadega noormeest.
Sain kohe tema pilgust aru, et kõik ei ole korras.
Ta nägi välja nii kurnatud, ma lihtsalt kallistasin teda
ja ütlesin :'' Ühel päeval saab kõik korda!''
Ta vaatas oma siniste silmadega mulle otsa.
See pilk, mis mulle otse südamesse tungis,
tegi tohutut valu. Tundsin just, kui kellegi käed
mu südame kokku oleksid pigistanud.
Tahtsin lihtsalt teda tõugata ja ära joosta
aga ma ei suutnud.
Ma ei suutnud teda sinna üksi jätta.
Ta võttis oma külmade kätega mu käest kinni
ja tõmbas mind pingi juurde.
Vaatas mulle endiselt otsa ja ütles:''Istu, kui sul
kiire pole?''
Vastasin:''Ei, ei ole.''
Ta istus minu kõrvale, võttis kinni minu paremast käest,
pani selle enda rinnale ja küsis:''Tunned seda valu?''
''Seda piina, mis mind tappa tahab?''
Ma olin segaduses ja ei osanud midagi vastata.
Ta vaatas jälle oma küsivate silmadega mulle otsa.
Siis vastasin:''Jah, tean mida tunned.''
''Oled segaduses ja löödud.''
''Sinu sees on valu mis närib hinge.''
''Tahaksid karjuda kogu maailmale, kuidas sa
neid vihkad.''
Ta karjus:''Lõpeta!''
Ehmatasin ja vaatasin talle otsa.
Tema kristallsinistest silmadest voolasid välja pisarad.
Pisarad, mis mul meelest ei lähe.
Pisarad, mis kummitavad mind päeval, kui öösel.
Ta tõusis ja lahkus. Ta ei vaadanud kordagi tagasi.
Lihtsalt kõndis ja nuttis...
Tema silmist voolasid pisarad ojadena.
See ei lähe mul kunagi meelest.
See jääbki mind piinama...
Ma ei saa kunagi teada, mis tast sai ja mis tegelikult oli...