Kõik on läinud. Minu ema, isa, õde ja vend. Olen nüüd siis täitsa üksi siin eestis. Kõik tundub nii suure ja tühjana. Tunnen end sipelgana, kes kõnnib omapäid ja avastab maailma üksi.
Sipelgana, kes tunneb hirmu, et keegi talle peale astub ja tema elu hävitab.
Samas aga mõistab see väike sipelgas, et ongi aeg ise hakkama saada.
Selle sipelga süda on kül väga väike aga ta on oma soovides sama tugev ja kindel, kui kalju,
kalju mis ei purune nii lihtsalt.
Isegi vesi ei suuda seda kaljut purustada. Vahel jaa, kui kalju on kaotanud tahte võidelda ja võita võib märgata, et ta on kuidagi väsinud ja räsitud. Läheb aega, kuni ta taas end kokku võtab ja edasi läheb :) selline olengi mina. Olen väike aga tugev. Kui kukun siis toibun ja lähen taas edasi :)
7 kommentaari:
This topic have a tendency to become boring but with your creativeness its great.
It enables us to express our feelings and opinions.
sa oled kohe nii kurb...
aga jh, kunagi peab ju oma tiibu sirutama hakkama.
ja jah...eriti väike ikka oled :P
nähhh...see polnud nüüd kül ilus :D ega see ei tähenda, et õllekas ees on :D et suur olen :D
no aga küll see õllekas eest äta tuleb, kui rohkem trenni teeksid :P
ehh....õlle joomine ongi trenn :D
oh sind küll..ma ei teadnudki, et sa endselt blogi pead, täna siis avastasin:)
seesuuret..ma olen PEAAEGU sama hea kui reltzu ja sa võid mulle alati helistada ja pikalt lobiseda:) olen nagu aseaine:P
Postita kommentaar