
Kõik on läinud. Minu ema, isa, õde ja vend. Olen nüüd siis täitsa üksi siin eestis. Kõik tundub nii suure ja tühjana. Tunnen end sipelgana, kes kõnnib omapäid ja avastab maailma üksi.
Sipelgana, kes tunneb hirmu, et keegi talle peale astub ja tema elu hävitab.
Samas aga mõistab see väike sipelgas, et ongi aeg ise hakkama saada.
Selle sipelga süda on kül väga väike aga ta on oma soovides sama tugev ja kindel, kui kalju,
kalju mis ei purune nii lihtsalt.

Isegi vesi ei suuda seda kaljut purustada. Vahel jaa, kui kalju on kaotanud tahte võidelda ja võita võib märgata, et ta on kuidagi väsinud ja räsitud. Läheb aega, kuni ta taas end kokku võtab ja edasi läheb :) selline olengi mina. Olen väike aga tugev. Kui kukun siis toibun ja lähen taas edasi :)